Võib olla on see üllatav, aga seminariruumi valikul tasub mõelda ka sellele, et kas ja kui palju see suunab osalejaid liikuma. Mõtle sellele kui valid seminariruume oma järgmise koosoleku või ajurünnaku jaoks ning eeldad, et osalejad panustavad loominguliste ideedega.
Tegelikult ei ole uudis, et liikumine aitab loovalt mõelda. Juba Friedrich Nietzsche ütles, et kõik tõeliselt suured mõtted sünnivad kõndides. See arusaam on enam kui 2000 aasta vana – see oli tuntud juba Vana-Kreeka
filosoofidele. Milline on aga seos liikumise ja loovuse vahel
teaduslikust seisukohast vaadates? Mis juhtub ajus, kui me kõnnime? Kas
inimesed, kes liiguvad vähem, on vähem loomingulised? Ja kuidas see kõik seostub seminariruumide valimisega?
Selle postituse tõukeks on kaks teadusuuringut, millest üks uuris nö väikese liikumise ja liigutamise (näiteks püsti tõusmist seminari või koosoleku ajal) ning teine jalutuskäikude mõju loovusele.
Liikumisest on olulisem osaleja teadmine, et ta võib seminariruumis soovi korral vabalt liikuda
Esimese uuringu eestvedaja - neuroteadlane dr Barbara Händel - ütleb nii: "Meie uuringud näitavad, et liikumine iseenesest ei aita meil paindlikumalt mõelda, vaid loovust soodustab hoopis liikumisvabadus - teadmine, et soovi korral võin liikuda."
Isegi väikesed, vabalt valitud liigutused istumise ajal, näiteks väike vabatahtlik võimlemine või asukoha muutmine, avaldavad loomingulisele mõtlemisele positiivset mõju. Händeli uuringud näitasid, et mõju on just divergentsele mõtlemisele ehk ajurünnaku sellele etapile, kus on vaja leida suur hulk ideid.
Aga kes keelab ükskõik, millises seminariruumis liikuda?
"No, kes mul seminariruumis ikka liikuda keelab," mõtleb nüüd mõni lugeja. Ilmselt ei keelagi keegi, aga ega ajurünnaku, koosoleku või koolituse ajal ringi liikumine enamus organisatsioonides tavaks ka ei ole. Loovuse ärgitamiseks on hea ruum, mis veidi "nügib" osalejaid liikuma.
Uuring ütleb veel, et loovust ei soodusta nö sundkorras liigutamine - tead ju küll neid konverentsil tehtavaid ühisharjutusi, kus kõik peavad samal ajal püsti tõusma ja naabri kaela mudima jmt.
Uurimismeeskonna tulemused nimelt näitavad, et väljastpoolt suunatud liikumine ei too kaasa paremat loovust, sest välise suunamise korral liiguvad inimesed kontrollitult (kas teen õigesti?) ning positiivset mõju loovusele ei teki.
Mida uuring ütleb suurema liikumise ja loovuse kohta?
Stanfordi ülikooli teadlased Marily Oppezzo ja Daniel L. Schwartzi tõestasid, et jalutamine suurendab inimeste loovust. Nad viisid selle hindamiseks läbi neli teaduseksperimenti, mille kokkuvõte on koondatud dokumenti "Give your ideas some legs".
Esimeses eksperimendis võrreldi osalejate tulemusi kui nad istusid või trenažööril kõndisid - 81% osalejatest kasvas kõndides võime leida uudseid lahendusi.
Teises eksperimendis prooviti erinevaid istumise ja jalutamise kombinatsioone - esmalt lahendasid osalejad loovusteste kui nad istusid ja jalutasid, seejärel jalutades ja istudes ning kolmandal juhul kui nad istusid kaks korda järjest. Tulemused olid veenvad - jalutajate loovustesti tulemused olid paremad s.t. nad leidsid rohkem uusi lahendusi kui ainult istujad.
Kolmas ja neljas eksperiment olid suunatud siseruumides ja looduses jalutamise võrdlemisele - looduses jalutamine andis selgelt paremaid tulemusi kui trenažööril kõndimine.
Mida sellest järeldada seminariruumide kohta ning kuidas meie seminariruumid sinu ajurünnakud ja seminarid paremini tööle panevad?
Esmalt järeldus seminariruumide kohta - valige seminariruum, mis suunaks osalejaid vabatahtlikult ennast sirutama-liigutama. Näiteks meie seminariruumide sisustuseks on kott-toolid, vineerkastid ja kiiged, mis me kunagi valisime Stanford d.schoolist inspireeritult. Eespool mainitud uuringu alusel on need ainuõiged, sest erinevalt klassikalisest mööblist, nügivad need osalejaid pidevalt liikuma.
Teine järeldus - planeeri oma seminaripäevadesse looduses liikumist. Olgu selleks siis mikroliikumised meie territooriumil (Loovusraja läbimine ) või suuremad matkad, näiteks Emajõe Suursoos, Meenikunno rabas või mujal.